Live happily ever after.

Hei. Jälle üks päev õhtusse veerenud.. Täna oli täitsa normaalne päev. Ärkasin kell pool 11. Ilm oli fantastiline lihtsalt. Päike oli kõrgel taevas, pilvi polnud kusagil. Lihtsalt ülim. Kella poole kolme ajal jõudsin linna. Olin Liisuga terve päev, ja siis kella kuue ajal sain Garlosega kokku, ta oli koos sõbraga. Liikusime Tammelinnas ringi ning läksime siseka juurde. Seal olime niisama. Ma istusin maas, ning siis tuli Garlos ka maha istuma. Liisu üksinda seisis püsti seal. Igatahes, mingi kell liikusime sealt ka ära. Liisu läks koju, mina jalutasin Pauluse bussipeatusesse koos Garlose ja tema sõbraga. Nad tahtsid tegelikult surfhouse'i minna, aga see oli kinni 5 minutit olnud juba. Ma naersin ainult nende üle. Igatahes, siis läksin bussi ootama, Ketu ja teised ilmusid ka sinna, ja siis sain ma teada, et mina olen Ketu kohta paska ajanud. Nagu mida kuradit, hea, et ise ka kuulsin. Teate, kui kettasse ajab, kuidas te üritate koguaeg kellegi elu ära nussida? Ebanormaalne. Ja siis tuli lõpuks buss, enne kaheksat jõudsin koju, peale seda olen terve aeg MSNis olnud. Vahepeal on mitu korda Garlos ka helistanud. Ühel hetkel Laura pani mulle facebook'is : "täiesti haige, anna andeks, aga mina peale seda küll ei usalda sind enam, sina mulle enam parima sõbrana ei eksisteeri! anna andeks, aga mina alustan uuelt ja puhtamalt leheküljelt, see on juba nii sitaseks läinud." TÄIESTI VITTUS LIHTSALT, MIS TEIL INIMESED VIGA ON? NAHHUI, AINULT KASUTAKS KOGUAEG KEDAGI ÄRA, EKSOLE! Türa, mina pean alati kõige nimel pingutama, aga teie olete kõik nii haledad, et annate lihtsalt alla. Olete lahedad nüüd? Peale nelja aastat, mil me olime temaga parimad sõbrannad, mil olid meil kõik tulevikuplaanid tehtud, kõik ideed kirja pandud, ta lihtsalt tuleb, ning ütleb need sitased sõnad. Mäletad meie verevannet või? Mäletad 9.detsembrit? Ja sa lihtsalt niiviisi annadki alla? Käsed minul kõige pärast pingutada, käsed minul endale koguaeg ilusaid asju öelda, ja ise ei tee midagi vastu. On see normaalne? Tead, kui sa selline hale oled, siis mul polegi sind vaja. Mina võtsin sind alati sellisena, nagu sa oled. Ükskõik, kui närvidele see kõik ei käinud. Minu jaoks olid sa tõesti parim. Aga noh jah, tundub, et peale kõiki me mälestusi ning koos veedetuid aega ja kõike sellist, sa lihtsalt lööd noa mulle selga, ja isegi süümepiinu ei tunne. Ju siis tuleb leida keegi, kes võtab mind sellisena, nagu ma olen. Sina see ei ole, niiet sa võid minna, ma ei tahagi sind! Hale libu ju. Aga noh, ma ei raiska oma energiat nende sõnade peale enam. Tuju pole tegelikult üldse halb, sellepärast, et mul on ÕIGEID sõpru, kes oskavad seda hoida, aitäh teile kiisukad. Igatahes jah, kõht on ülitühi, olen täna ainult fastersis ühe väikse juustuburgeri söönud ja natuke kodus, isu üldse pole enam viimaste nädalate jooksul tegelikult. Aga ma tänaseks lähen, homme õhtul blogin uuesti, ilusat und, mu kullakallid, muah teie pihta! ♥