And we danced, and we cried

Õhtust. Eile oli mul sünnipäev, aitäh kõigile, kes õnne soovisid. (: Igatahes, suht normi päev oli, paar asja rikkusid veits küll tuju, a muidu oli tore. Laura tegi nunnu üllatuse, pani küünla mu pärast koolis rõivistus isegi põlema, how sweet. Ja siis peale rasket koolipäeva läksin linna, kus pidi ainult Kati ja Joel olema, aga Elis oli kaa ikkagi linna jäänud. Pidime kaupsis teisel korrusel kokku saama, ja siis astusin liftist välja ning mõlemad jooksid minu poole, kummalgi üks roos käes. NII NUNNU. Siis istusime natukene seal, töllasime Taskus kaa veits ringi, saatsime Elise bussile ära. Ja siis tulin koju, siin isa tõi torti jn, ja sain veel lilli, ning õhtul venna tuli koju, ja pani suure Annekese shokolaadiga pähe mulle ja ütles mulle palju õnneee. Nii nunnu. Ja siis täna koolis oli mõtetu. Susaniga käisime lõunakas peale tunde, istusin oma pool tundi tally weijlis ja proovisin kõik ilusat selga. Leidsin kaa paar asjaaa. Ja siis kella kuueks sain koju, bussis oli siuke tunne, et vajun sinna samma magama, aga nüüd polegi und enam. A ma ei jõua trükkida enam, homme juba reedeeee, püüan blogida kindlalt. Cya.
Aa ja noh, lisaks eilsest mõned pildid, AGA EI, SEE BLOGI PANEB HULLEMINI NÄKKU KUI MU EMA.
'E.

Here we go back, this is the moment

Tere. Ma tõesti palun vabandust, et ma pole üle 3 nädala kirjutanud, pole väga arvutis olnud, ja kui olen, siis on kas meelest läinud või pole aega olnud. Ma ju tõesti püüan tihedamini kirjutada. Igatahes, ma absoluutselt ei mäleta, mis vahepeal juhtunud on. Leppisin lolliga ära, mis oli vist kõige parem asi selle aja jooksul üldse. Ja nüüd ülihead plaanid järgmiseks nädalavahetuseks. Aa, ja kellel on homme sünnipäev? MINUUUUUUUL. Täiesti pael, kui kiirelt aeg läinud on. Alles oli suvi ning nüüd juba minu sünnipäev. Klassikaaslaste ja sõpradega pean kaa seda. Ja siis järgmine nädalavahetus PEAB minema nii, nagu plaanitud, siis on see parim.


Mis pärast me, inimesed, oleme vahel kõik nii tujukad, kurvad ja abitud? Mõnikord pole isegi põhjust olla kurb, aga me ikkagi oleme, mõtlemata, et iga õnnetu minut võtab 60 sekundit su elust, mil sa oleks võinud olla kõige õnnelikum üldse. Me ei mõtle, et äkki me ei ela enam kaua ning seetõttu oleme me tihedalt pahurad. Me nutame, kui meil on südamevalud, mõtleme kõigele, mis teeb meid tujutuks ja arutame omaette, mis kõik võiks parem olla. Aga kunagi me ei tunne rõõmu selle üle, mis meil juba olemas on. Me ei oska seda väärtustada nii kaua, kuni kaotame sellegi. Ning lõpuks pole meil kedagi ega midagi enam alles ja me kahetseme, et ei osanud väärtustada seda, mis meid tegelikult õnnelikuks tegi. Hakkame kõigest puudust tundma, aga see ei too meie Õnne tagasi. Kõik muutub. Päike taevas ei paista enam üldse nii kiirgav, kõik päevad on täis üksindust. Ning siis me mõtleme, kas oli kunagi vaja iga asja peale vihastuda ning tujust tihedalt ära minna, meil oleks ju siis veel kõik alles, aga ei, me tegime pisikese vea, mis hävitas meie elu. Mõtleme, et oleks vaid kõik endine, me oleksime õnnelikumad, kui kunagi varem ning väärtustaks ka kõige vajatumat asja. Kas me ei võiks kogu elu lihtsalt nautida? Nautida, nagu elu saaks kohe läbi? Tuleb korda viia kõik asjad, mis tunduvad vähegi võimatud, tuleb palju pidutseda ning veeta kvaliteetaega oma lähedaste sõpradega ning olema koguaeg õnnelikud, ükskõik, kui valus meil ka seespool poleks. Ja olema koos enda Härra Õigega ning armastama teda nii, nagu tõesti elaks viimast päeva.

Party for everybody

 Tere teile kõigile. Olen blogimise ikka tõesti väga unarusse jätnud. Andestust. Ei viitsi lihtsalt tahvliga trükkida ja arvutis ei käi just kõige tihedamini. On juba 2013 aasta, siiamaani on ikka paras pask olnud ju. Esimesel vaheaja poolel sai maal vanaema juures oldud ning kodus istutud. Aasta alguses sai Tallinnas tripitud, saime mõnusalt ülelennu ühe tüübi käest. Peale Tallinnat oli muidu see vaheaeg täiesti maha magatud. Lauraga ei saanud kordagi kokku, ainult kodus istusin. Siis algas kool. Esimene nädal on möödas, ja nii siiber on juba, et surge ära. Aga vähemalt oskan ma koomik olla tundides. Nüüd on juba 12.jaanuar, mul on sünnipäev 18 päeva pärast, jeje. Peale seda on plaan jälle Tallinnas käia, aga ei, nüüd ei saa loota kindlale inimesele, tuleb mitu plaani teha. Jaja. Eile tulin Liisu poole ööseks, naersime kella 2ni öösel välja. Pilte sai kaa tehtud. Nüüd olen juba veerand 10st üleval, Liisu siiamaani magab. Kuulan raadiot ja leboo. Pole veel plaane tänaseks, aga küll jõuab. Ma luban, et hakkan tihedamini blogima, ausõna. Igatahes tsau praeguseks. (:



-------------------

                                                           Oh, kui hea lugu lihtsalt..

                                                         Mu kõige parem sugulane üldse ♥

HAPPY NEW YEAR, HONEYBEES

IMELIST UUT AASTAT, MU MUSIMOPSUD!

It's okay. I knew you'd leave anyway. Everyone does.

Kõik pole üldse nii, nagu võiks või peaks. Olen üksildaseks jäänud, sest keegi ei leia enam aega hoolida. Võiks ju vahest küsida, et:''Oi, Emma, kuidas sul läheb?" Aga ei, sellest ei hooli keegi.. Ja see teeb lihtsalt meeletult haiget. Pole ju raske leida mõnda minutit, et küsida, kuidas läheb. Mina lihtsalt ei suuda mitte hoolida. Ma tahan, et te kõik oleks rõõmsad.. Ja nii ma siis omaette halan. Ei, ma ei ole mingi nõrguke. Ma lihtsalt ei jõua seda kõike enda sees enam hoida. Aga eks ma kuidagi elan ikka edasi. Tappev see pole ju. Lihtsalt, see oleks teist väga armas, kui leiaksite vahest aega mulle.. Ja ma pole mingi ego täis bitch, kes ainult endale mõtleb, ärge arvake. (:


'E.

Vahel vaatame taevasse, kas meil on aega veel, kui ei ole, siis seda millegi arvelt laename..

Tere rahvas. Andke andeks, et ma pole nii ammu kirjutanud. Mul pole olnud eriti aega ja viitsimist.. Vahepeal pole midagi erilist juhtunudki. Vaheaeg on kohe-kohe käes viimaks, jess. Kolm päeva veel. Maailmalõpp peaks ka ju reedel tulema. Kuigi ilmselgelt väga ei usuta seda. Mina igatahes mitte, mjäu. Ja siis tulevad jõulud ning aastavahetus ja lõpuks ka minu sünnipäev, wohoo. Ilmselt ma proovin vaheajal nii tihedalt kirjutada, kui võimalik.

 Kui keeruline kogu see värk tegelikult on.. Aga siiski, mulle tundub, et ma olen jälle kiindunud. Võinoh, ma ei tea, kas kiindunud, aga selline hea tunne tekib selle inimesega rääkides. Ja nii ongi hea. Isegi, kui tema midagi ei tunne, on minul vähemalt hea. Ja nii peabki jääma. Vahet pole, kas ma jään eluõpuni vallaliseks. (:



'E.

I'm dreaming of a white christmas.

Andke andeks, et pole ammu kirjutada jõudnud. Aega pole olnud. Aga ega vahepeal eriti palju polegi juhtunud. Üleeelmine nv olin üksi kodus. Möödunud reede oli Liisu sünnipäev, mis oli lihtsalt super. Nii palju nalja sai, et anna otsad. Lihtsalt pariiiiiiim. Sorri Meelis, kui sa seda loed, aga vahepeal sa käisid nii närvidele, et anna otsad. Aga pole midagi, elu läheb edasi. Igatahes, kõigest ma ei viitsi siia kirjutada, niiet kui vaja, küsi ise msnis või kusagil. Igatahes, laupäeval jõudsin natuke peale 8t koju õhtul, Üksinda Kodus käis telekast. NII NUNNU. Hull jõulutunne tuli sisse ikka.. Tahan jõule jubaaaaa. Oh, kui vahvaaaa. Oijah, igatahes, teate, vaheajani jäänud ainult 3 nädalat, täiesti pael, kui vähe. Nii kaua tuleb pingutada, siis 2 nädalat puhkust. Ja Lauraga viime juba oma unistusi kah täide. Nii meeldib see. Ja wohhoo, sellel nädalavahetusel jälle vaba pind. Ema Tallinnas. Niiet kutsun mõned inimesed siia ööseks ma arvan. Je. Aga hea küll, ma praegu lähen, proovin homme või kunagi jälle kirjutada. Tõsiselt kaaa. Davai, cya.

"Kasparil on au kanda maailma kõige lollima inimese tiitlit, mille üle ta ainult rõõmu tunneb." Selle lause pühendasin ma ainult Kasparile, niiet, palun, kullake, aa, medali võid ka saada. :3