Tere. Ma tõesti palun vabandust, et ma pole üle 3 nädala kirjutanud, pole väga arvutis olnud, ja kui olen, siis on kas meelest läinud või pole aega olnud. Ma ju tõesti püüan tihedamini kirjutada. Igatahes, ma absoluutselt ei mäleta, mis vahepeal juhtunud on. Leppisin lolliga ära, mis oli vist kõige parem asi selle aja jooksul üldse. Ja nüüd ülihead plaanid järgmiseks nädalavahetuseks. Aa, ja kellel on homme sünnipäev? MINUUUUUUUL. Täiesti pael, kui kiirelt aeg läinud on. Alles oli suvi ning nüüd juba minu sünnipäev. Klassikaaslaste ja sõpradega pean kaa seda. Ja siis järgmine nädalavahetus PEAB minema nii, nagu plaanitud, siis on see parim.
Mis pärast me, inimesed, oleme vahel kõik nii tujukad, kurvad ja abitud? Mõnikord pole isegi põhjust olla kurb, aga me ikkagi oleme, mõtlemata, et iga õnnetu minut võtab 60 sekundit su elust, mil sa oleks võinud olla kõige õnnelikum üldse. Me ei mõtle, et äkki me ei ela enam kaua ning seetõttu oleme me tihedalt pahurad. Me nutame, kui meil on südamevalud, mõtleme kõigele, mis teeb meid tujutuks ja arutame omaette, mis kõik võiks parem olla. Aga kunagi me ei tunne rõõmu selle üle, mis meil juba olemas on. Me ei oska seda väärtustada nii kaua, kuni kaotame sellegi. Ning lõpuks pole meil kedagi ega midagi enam alles ja me kahetseme, et ei osanud väärtustada seda, mis meid tegelikult õnnelikuks tegi. Hakkame kõigest puudust tundma, aga see ei too meie Õnne tagasi. Kõik muutub. Päike taevas ei paista enam üldse nii kiirgav, kõik päevad on täis üksindust. Ning siis me mõtleme, kas oli kunagi vaja iga asja peale vihastuda ning tujust tihedalt ära minna, meil oleks ju siis veel kõik alles, aga ei, me tegime pisikese vea, mis hävitas meie elu. Mõtleme, et oleks vaid kõik endine, me oleksime õnnelikumad, kui kunagi varem ning väärtustaks ka kõige vajatumat asja. Kas me ei võiks kogu elu lihtsalt nautida? Nautida, nagu elu saaks kohe läbi? Tuleb korda viia kõik asjad, mis tunduvad vähegi võimatud, tuleb palju pidutseda ning veeta kvaliteetaega oma lähedaste sõpradega ning olema koguaeg õnnelikud, ükskõik, kui valus meil ka seespool poleks. Ja olema koos enda Härra Õigega ning armastama teda nii, nagu tõesti elaks viimast päeva.
No comments:
Post a Comment